Arvamus „The Case for Copyright Reformi“ ettepanekute lühikokkuvõttest

Seekordses postituses üritan tõlgendada raamatu „The Case for Copyright Reform“ teises peatükis olevaid ettepanekuid autoriõiguste reformiks. Olen võtnud iga ettepaneku eraldi ja veidikene lisanud oma arvamust, mõtteid ja näiteid juurde.

Õigus oma identiteedile

Mitte keegi ei tohiks ennast määratleda mingisuguse teose autorina kui ta seda ei ole. Ehk ABBA jääb ikka 4-liikmeliseks ja keegi ei saa nende nime võtta. See tundub täiesti tavaline, et identiteeti ei tohi varastada ega esitleda ennast kellegi teisena. Selles reformis on see välja öeldud, et see võiks jääda muutmata. Olen päri antud ettepanekuga.

Mitte-ärilisel eesmärgil tasuta andmete jagamine

Punkt käsitleb rohkem tavainimeste allikate kasutamist. Minule väga meeldib saata sõpradele erinevaid tsitaate raamatutest. Mis saaks aga siis kui ma seda autoriõiguste tõttu teha ei tohiks? Siin tulebki mängu ärikasutaja ja tavakasutaja aspekt. Tavakasutaja peaks reformi kohaselt saama kõiki allikaid jagada, kui tegu ei ole tulusaamise eesmärgist lähtuva jagamisega. Reformis on toodud ka näide, et kasutajalt-kasutajale failide jagamine peaks olema legaalne. Kui aga asi peaks minema ärimaailma, siis tuleks kasutatava autoriga kokku leppida, et kas nad võivad teost kasutada ja millistel tingimustel.
Ma arvan, et siin kohal jääb asi häguseks. Saan aru, et tavainimestel peaks Internetis säilima privaatsus. Kui ettevõte toodab filmi ja kui nüüd keegi arvab, et see on mingiski mõttes õpetlik ja saadab selle oma sõbrale. Ettevõttel jääb ju sellega selle vaataja pealt tulu teenimata. Samas kui iga vaataja peaks filmi eest maksma, siis teose populaarseks saamine oleks ebatõenäoline. Seda peaks olema lihtne jagada. Eestis on minu arust ka seadus saamata jäänud tulu kohta, aga eks see juriidiline maailm lähebki sellelt maalt väga kirjuks, eriti veel globaalses mõttes.

20 aastat ärimonopoli

Antud teema all on arutlusel autoriõiguse ajaline määratlus. Sellel ajal kui teost kirjutati oli see terve autori eluaeg pluss 70 aastat. Väga pikk aeg. Arvestades nüüd tänast pilti, siis selgelt peaks see olema lühem. Maailm muutub lihtsalt nii kiiresti ja kui seda hakata pärssima erinevate autoriõigustega, siis oleme frustreeritud. Meie ajule meeldivad ka uued asjad. Samas kui jälgida meie majandust, siis kiire ja suur tõus viib languseni. 
Autorid on pakkunud teostele uueks ajaliseks määratluseks 20 aastat alates teose ilmumisest, mis tegelikult tundub mõistlik, kuigi nüüd ma ei näe probleemi ka seda numbrit langetada, kas 15 või 10 aasta peale. Näiteks Eesti Infoühiskonna Arengukava 2020 kohaselt võib avaliku sektori olulise tähtsusega infosüsteemi lahendus olla kuni 13 aastat vana. See juba annab märku, et ühiskond areneb kiiremini kui varem ja arvatavasti seda numbrit tuuakse veel madalamale. 

Orbteoste autorite leidmine

Levinud on probleem, et erinevad allikad on küll autoriõigustega kaitstud, kuid omanikku ei ole võimalik leida. „The Case for Copyright Reformi“ autorid on pakkunud välja lahenduse, et pärast viit aastat teose ilmumisest, peaks ärilistele eesmärkidele püüdlev autor registreerima end avalikus andmebaasis. Sellega tagatakse seos teose ja autoriga.
Leian, et antud andmebaaside üleval hoidmine oleks väga kulukas ning arvatavasti ei viitsi paljud autorid enda teoseid sinna kanda. Asi peaks inimesele ka lihtne olema.

Tasuta näidised

Muusikatööstuse arenguga on populaarsust kogunud erinevad DJ-d ja selle laadsed artistid, kes pigem loovad muusikat olemasolevatest teostest. See, aga tähendab suurt tööd autoriõiguste saamisega. Iga teose kasutamiseks tuleb saada luba. Sellisteks puhkudeks võiks teha erandi.
Arvan, et see oleks täiesti mõistlik. Kuid eks n-ö universaalne mudel ilmselt kõigile ei sobiks. Kuid sellegipoolest tooks see rohkem esile väiksemaid tegelejaid, kes saaksid luua erinevatest teostest uusi teoseid.

Keelustada digitaalallikate piiramine

See ettepanek tahab keelustada erinevate tehnoloogiate, riigiti või avaliku organisatsiooni kaudu vastu võtmise ja kasutamise, mis keelaksid meil erinevate allikate kasutamise, isegi kui meil oleks selleks täielik õigus. Niigi kujundavad neid piire ettevõtted, kes erinevaid teoseid jagavad. Milleks teha siis lisameede?
Selle ettepanekuga olen ma samuti nõus. Sellise tehnoloogia kasutusele võtmine rikub suuretõenäosusega inimeste privaatsust ja valaks ainult õli tulle. 

Lugenud läbi raamatu „The Case for Copyright Reform“ teise peatüki, olen rohkem kui veendunud, et Internetis on raske õiglaselt käituda. Tegu on lihtsalt nii mitmekülgse platvormiga, kus inimesed tegutsevad. Igasugune inimväärikuse ja reeglite puudumine tooks kaasa suure kaose. Seega peavad kindlad reeglid olema paigas, kuid kui palju neid peaks olema. Kiire arengu juures tundub praegune bürokraatia suisa jalgu väävat. Ja tegelikult on juba näha, et valitsuses tehakse rohkem kiiremaid ja võimalik, et ka sellest tulenevalt vähem kaalutud otsuseid. Aga keda süüdistada? Ilmselt kõige nõrgem lüli on selles süsteemis inimene ise. Inimene ei suuda selles infokülluses kõike vastu võtta ja sageli tekitab teadmatus suuremat kaalu teatud eksimustele. Seega nõustuksin ka autorite poolt välja toodud väitega, et pigem peaksime keskenduma inimese fundamentaalsetele õigustele kui äriühingute tegutsemisvabadusele. Mitmel rindel on korraga raske sõdida ja kui sõda on läinud liiga suureks, siis tuleb teha ohverdusi.

Viited:

Rick Falkvinge ja Christian Engströmi raamat "The Case for Copyright Reform" 

Eesti Infoühiskonna Arengukava 2020