Arendaja

Esimese asjana, mis mulle „IT proff“ fraasiga meelde tuleb on erinevate konverentside videosalvestused. Kindlasti olete samuti juhtunud nägema neid ( Blackhat , Defcon jne). Täiesti hämmastavaid lahendusi on leitud paljude inimeste poolt. Vägagi motiveeriv, et on nii palju inimesi, keda mina nimetaks igal juhul professionaalideks. Kuid millegipärast ei ole ma leidnud selliseid videoid eestlaste kohta. Eks kindlasti mängib siin rolli ka tüüpiline n-ö eestlaslikkus. Ei meeldi meile väga teiste inimestega suhelda, kuid vaikselt käib ikka meil võistlus naabrist parem olla, seda nii järgmise majapidamisega võrreldes kui ka riigiti. Ja kuna just nimelt rõhutaks sõna „vaikselt“, siis üldiselt meile vist meeldibki nii enda asju hoida. Nüüd kui olen rääkinud ära eestlastele omase stereotüübi – tegutseda vaikselt, siis vaataks milliseid aspekte peaks Eesti IT proff ikkagi omama, et olla oma tiitli vääriline.  Kõige lihtsam oleks alustada töökuulutustest ja vaadata, et mida siis nõutakse ühelt I

Autoriõigused on minu jaoks alati must maa olnud. Ilmselt ei ole ka teiegi läbi lugenud kõiki tingimusi, mida tarkvara nõuab ja ilmselt istub teil arvutis ikka WinRAR , mille prooviperiood on ammu läbi. Iga ettevõte võib vastavalt enda tarkvara sisule kirjutada peaaegu, et ükskõik millised tingimused selle kasutamise osas. Kuid tänapäeval on hoo sisse saanud open-source ’indus ja sellega kaasnevad samuti erinevad litsentsid, mistõttu uuriks neid litsentse lähemalt. Nimelt võtame vaatluse alla ingliskeelse terminina kutsutava copyleft ’i ja selle eriküljed. Copyleft tähendab sisuliselt nõuet tuletatud loomingut edastada samade tingimuste alusel. Free Software Foundation (FSF) jagab need neljaks kategooriaks – väga tugev, tugev, nõrk ja puuduv litsentside kogum. Siingi on valikuid palju, aga miks kasutada ühe asemel teist? Aga alustame neljast kõige tugevama litsentsiga, lühendiga AGPL . Erineb ta küll järgmisest tasemest vaid ühe lisa argumendiga, kuid siiski on tal kindel osa. Nimel

Seekordses postituses üritan tõlgendada raamatu „The Case for Copyright Reform“ teises peatükis olevaid ettepanekuid autoriõiguste reformiks. Olen võtnud iga ettepaneku eraldi ja veidikene lisanud oma arvamust, mõtteid ja näiteid juurde. Õigus oma identiteedile Mitte keegi ei tohiks ennast määratleda mingisuguse teose autorina kui ta seda ei ole. Ehk ABBA jääb ikka 4-liikmeliseks ja keegi ei saa nende nime võtta. See tundub täiesti tavaline, et identiteeti ei tohi varastada ega esitleda ennast kellegi teisena. Selles reformis on see välja öeldud, et see võiks jääda muutmata. Olen päri antud ettepanekuga. Mitte-ärilisel eesmärgil tasuta andmete jagamine Punkt käsitleb rohkem tavainimeste allikate kasutamist. Minule väga meeldib saata sõpradele erinevaid tsitaate raamatutest. Mis saaks aga siis kui ma seda autoriõiguste tõttu teha ei tohiks? Siin tulebki mängu ärikasutaja ja tavakasutaja aspekt. Tavakasutaja peaks reformi kohaselt saama kõiki allikaid jagada, kui tegu ei ole tulusaamise

Internet võitleb tänapäevaste eelarvamustega. Me ei näe füüsiliselt isikut, kellega me teksti või hääle vahendusel suhtleme. See annab väga hea võimaluse saada tuttavaks inimestega, kellega me reaalses elus mingit kontakti ei otsikski. Minu kogemus selles vallas jääb umbes 10 aasta tagusesse aega. Nimelt tol ajal koolis käies oli minul peale kooli lemmiktegevuseks Minecrafti mängimine. Sõbraga olime koos mänginud ühes serveris koos teistega ja sõbrunenud ühe poisiga. Mingi aja möödudes olime me nagu 3 musketäri. Pärast kooli leidsime me ikka ennast sealt samast serverist, kus tavaliselt, ja üldjuhul olime me häälvestluses Skype’i vahendusel - tekstipõhiselt oleks väga raske ilmselt asjade koordineerimine. Me ehitasime kindluseid ja tegime rüüsteretki teiste omadele. See oli väga põnev ja mingil ajal saime me ka selle poisiga Facebookis „sõbraks“. Pärast kogu selle mängimismaania vaibumist jäin ma temaga veel veidikene edasi suhtlema. Me rääkisime tegelikult päris palju - kuidas koolis

Ameerika vilepuhuja Edward Snowden on saanud valmis oma autobiograafilise teose „Igavesed andmed“, mis räägib põnevas arvuti-alases võtmes tema elust hetkeni, mil ta sai endale ajutise asüüli Venemaal. Eelnevalt on temast veel ilmunud mängufilm „ Snowden “ ja dokumentaalfilm „ Citizenfour “: filmid, mida ma juba enne raamatu lugemist näinud olin ning mis ainult suurendasid minu huvi antud teose vastu. Raamat koosneb kolmest osast, millest esimene põhineb tema noorusajal ja esimestest kogemustest arvutitega. Seal ta kirjeldab seiku enda isaga, kes töötas rannavalve lennundusosakonna tehnilise väljaõppe keskuses ja kuidas ta väikese Snowdeni tehnoloogiamaailmaga tuttavaks tegi. Muidugi ei jäta ta puutumata ka 11. septembri kaksiktornide tragöödiat ja sellest tulenevat tema suurendatud huvi militaarkarjäärile, mis tema pereliini juba selgelt oli sisse kirjutatud. Peatükk ajajoone mõttes lõppeb siis, kui Snowden on kahekümne kahe aastane ja läbinud edukalt julgeolekukontrolli. Esimene peat

Sellel korral on vaatluse all hoopis midagi teistsugust. Eesti infoühiskonna arengukava 2020. See dokument koostati 2012. aastal ja visioneerib 2020. aastal olevat infoühiskonda.[ 1 ]  Eks eesmärkide seadmine, eriti nii kiiresti areneva valdkonna mõjul, olegi raskendatud, kuid ilmselt arengukava loojad sisimas ka teadsid, et kõik eesmärgid ei kulge plaanipäraselt. Tänaseks on juba aastanumber jooksnud 2020 peale ja oleks aeg vaadata, mis läks täppi ja mis ehk paistab nüüd silma just enda eemaloleva staatuse poolest. Pean mainima, et antud ülesanne osutus veidikene keerulisemaks ja mahukamaks kui arvasin. Infot on palju, kuid leidsin, et kõige mõistuspärasem oleks asi võimalikult lihtsana hoida. Samuti pidin tõdema, et eesmärgid on veidi laialivalguvamad ja kohati erinevalt mõistetavad. Mõnedel juhtudel oleks nagu eesmärk ainult pooleldi täidetud, kuid millal jookseb see piir, et millest alates enam eesmärki ei saa lugeda täidetuks. Kõige vähem realiseerunud visioonipunkt tundus mulle o