Eesti infoühiskonna arengukava 2020
Sellel korral on vaatluse all hoopis midagi teistsugust. Eesti infoühiskonna arengukava 2020. See dokument koostati 2012. aastal ja visioneerib 2020. aastal olevat infoühiskonda.[1] Eks eesmärkide seadmine, eriti nii kiiresti areneva valdkonna mõjul, olegi raskendatud, kuid ilmselt arengukava loojad sisimas ka teadsid, et kõik eesmärgid ei kulge plaanipäraselt. Tänaseks on juba aastanumber jooksnud 2020 peale ja oleks aeg vaadata, mis läks täppi ja mis ehk paistab nüüd silma just enda eemaloleva staatuse poolest.
Pean mainima, et antud ülesanne osutus veidikene keerulisemaks ja mahukamaks kui arvasin. Infot on palju, kuid leidsin, et kõige mõistuspärasem oleks asi võimalikult lihtsana hoida. Samuti pidin tõdema, et eesmärgid on veidi laialivalguvamad ja kohati erinevalt mõistetavad. Mõnedel juhtudel oleks nagu eesmärk ainult pooleldi täidetud, kuid millal jookseb see piir, et millest alates enam eesmärki ei saa lugeda täidetuks.
Kõige vähem realiseerunud visioonipunkt tundus mulle olevat „Eesti keel on digitaalses maailmas elus ja arenev“, kus eesmärgiks oli tuua eesti keel tehnoloogia abiga igapäevaseadmetesse[1, lk 14]. Iseenesest on ju see eesmärk täidetud. Meil on eestikeelse menüüga telefonid ja rakendused, mida iga päevaselt saab kasutada. Kuid siit on puudu üks element – häälkäsklused. Need igapäevaseadmetesse ja tavakasutajale ei ole jõudnud, kuid arvatavasti asi areneb sinna poole. Katsetamiseks on loodud juba häälkäsklustel toimiv meditsiiniõdede abistaja, mis „räägib“ eesti keeles, kuid käsklused on ikka veel ingliskeelsed[2, lk 27, 28].
Aga mis läks hästi? Avaliku sektori roll on olnud märkimisväärselt suur. Küll võtab riigikogus stenografistide töö üle TTÜ Hans[3], mis on heaks eeskujuks võtta kasutusele ja proovida uusi tehnoloogiaid, kuid kindlasti saame uhkust tunda olles esimene virtuaal residentsust pakkuv riik maailmas[4]. See muidugi kattub kahe eesmärgiga „Avalik sektor on andnud oma panuse tootlikkuse kasvu“ ja „pakub Eesti esimese riigina maailmas virtuaalset residentsust“ [1, lk 15]. Kuid siin pigem võtaksin suurema hoiaku just viimase osas. E-residentsus oligi märgitud eraldi eesmärgina ja kindel on see, et sellega oleme me edukalt hakkama saanud – isegi Angela Merkel on Eesti e-resident[5] ja Eestit tunnevad välismaalased ka nüüd e-residentsust pakkuva riigina. Kindlasti on Eesti oma e-teenuste kogumiga maailmas esirinnas. Eesmärk sai täidetud.
Viited:
3 - ERR - Eesti viimaste stenografistide töö võttis üle robot
Comments
Post a Comment