Raamat „Igavesed andmed“

Ameerika vilepuhuja Edward Snowden on saanud valmis oma autobiograafilise teose „Igavesed andmed“, mis räägib põnevas arvuti-alases võtmes tema elust hetkeni, mil ta sai endale ajutise asüüli Venemaal. Eelnevalt on temast veel ilmunud mängufilm „Snowden“ ja dokumentaalfilm „Citizenfour“: filmid, mida ma juba enne raamatu lugemist näinud olin ning mis ainult suurendasid minu huvi antud teose vastu.

Raamat koosneb kolmest osast, millest esimene põhineb tema noorusajal ja esimestest kogemustest arvutitega. Seal ta kirjeldab seiku enda isaga, kes töötas rannavalve lennundusosakonna tehnilise väljaõppe keskuses ja kuidas ta väikese Snowdeni tehnoloogiamaailmaga tuttavaks tegi. Muidugi ei jäta ta puutumata ka 11. septembri kaksiktornide tragöödiat ja sellest tulenevat tema suurendatud huvi militaarkarjäärile, mis tema pereliini juba selgelt oli sisse kirjutatud. Peatükk ajajoone mõttes lõppeb siis, kui Snowden on kahekümne kahe aastane ja läbinud edukalt julgeolekukontrolli.

Esimene peatükist meeldejäävaim osa oli militaarkarjääri poole püüdlus, ilmselt tingitud sellest, et läbisin hiljuti ajateenistuse. Kuid kõige hämmastavam oli ilmselt vahe, kuidas Snowden kirjeldas sõjaväge ja kuidas tegelikult möödus minu teenistus. Täiesti erinevad, kuid muidugi on selge, et kui ta võttis osa eriüksuslase kursusest võrreldes minu tavalise ajateenija omaga, siis need ei saagi päris samasugused olla. Tegelikult kogu teose vältel oli aru saada kuivõrd erinev on tegelikult lombi taga olev elu. Kirjutamisstiil tundub kohe erinev, asjad millest me räägime on teised või siis vähemalt teise nurga alt.

Kuid võttes ette teise peatüki, leiate ennast sukeldumas Snowdeni tööellu. Erinevad alltöövõtufirmade all töötamised organisatsioonide heaks nagu CIA, NSA, Dell ja riigi raha suurejooneline kulutamine. Jällegi tuleb siin välja juriidilised eripärad ja tavad võrreldes Euroopas toimuvaga, nimelt USA mitte ei hoia töötajat riigipalgal, vaid palkab alltöövõtjaid, vähemalt nii see tehnoloogia vallas oli. Nende pealt ei pea maksma riigitöötajatele omaseid hüviseid. Samuti tõuseb Snowdenil huvi ettevõtte kasumite taga olevatele teguritele, nimelt kasutajaandmed oli nende seas suur tuluallikas. Ta tundis, et tema privaatsust on rikutud ja ta hakkab tasapisi uurima erinevaid võimalusi enda Interneti jälje varjamiseks. Snowden leiab üks hetk ennast esimese epilepsiahoo küüsis. Asjaolud nagu läheksid aina halvemaks.

Kolmas peatükk on märgilise tähtsusega. Kogu loo kulminatsioon. Ta on otsustanud hakata vilepuhujaks. Esmalt andmete kogumine ja siis nende avalikustamine. Tundub nagu kerge plaan, oh ei. Olles küll riiklikus luureorganisatsioonis süsteemiadministraator oli tal ligipääs kõikidele failidele, aga nendest koopiate tegemine oli juba probleem oma ette. NSAs ei saa ju ometi terviklus ja konfidentsiaalsus kadu mitte kuidagi tekkida. Pikemalt ei peatuks sellel huvitavamal osal, leian, et selle peaks raamatust kohe kindlasti ise läbi lugema, kuidas ta ikkagi need andmed kopeeris ja asutusest välja transportis. Ja muidugi üksikasjalikult oli läbimõeldud ka kogu andmevahetus ajakirjanike ja neile andmete üle andmisest. Ta teadis, et tegelikult kõnnib ta väga õhukesel jääl, kuid siiski tundus see salakoorem talle sellisena, mida pidi ka teadma üldsus.

Raamatu lõpus on ka väike peatükk Snowdeni armastatu päevikukannetest, mis täiendab kogu seda lugu veel teisest küljest.

Kogu see lugu on vägagi kaasahaarav, kuid see sõnum on masendav aga samas reaalsustaju tagasitoov. Meid kõiki on võimalik jälgida, eriti Internetis ja nagu ka raamatu pealkiri viitab, siis me oleme igavesed andmed, mitmetes serverites üle maailma. Ka praegune postitus jääb kuhugi jäädavalt saadavale. Kui Kongressile käib aru andmas Mark Zuckerberg, et kas Facebook on monopol ja et kas nende andmete kogumine on eetiline, siis kuidas peaks olema kord luureorganisatsioonidega, kes nende üle kohut peab. Jah, rahvas. Nii Snowden ju tegelikult vilepuhujaks hakkaski. Ta mõistis ise n-ö kohut ja kui see on kuidagi mõjutanud üldsust, siis see on ilmselt ka tema puhul kordaminekuna kirjas. Ilmselt praegu sülearvutist seda teksti lugedes on teie veebikaamera blokeeritud mingisuguse ette lükatava mehhanismiga või äärmisel juhul kleepsuga. Aga miks?

Kuna raamatu sündmustik on vägagi kaasahaarav ja sisaldab erinevaid, vähemalt minu jaoks, uusi sõnu, siis tooksingi välja selle kohase tsitaadi raamatu lõpust: „Kui te peatusite oma teekonnal läbi selle raamatu hetkeks mõne termini juures, mille suhtes soovisite selgust või mida tahtsite lähemalt uurida ning kirjutasite selle otsingumootorisse – ning kui see termin juhtus olema mingil moel kahtlane, näiteks XKEYSCORE – siis soovin õnne: te olete süsteemis, omaenda uudishimu ohver.“

Edasi lugemiseks:

Edward Snowdeni veebileht