Arendaja

Seekordses postituses üritan tõlgendada raamatu „The Case for Copyright Reform“ teises peatükis olevaid ettepanekuid autoriõiguste reformiks. Olen võtnud iga ettepaneku eraldi ja veidikene lisanud oma arvamust, mõtteid ja näiteid juurde. Õigus oma identiteedile Mitte keegi ei tohiks ennast määratleda mingisuguse teose autorina kui ta seda ei ole. Ehk ABBA jääb ikka 4-liikmeliseks ja keegi ei saa nende nime võtta. See tundub täiesti tavaline, et identiteeti ei tohi varastada ega esitleda ennast kellegi teisena. Selles reformis on see välja öeldud, et see võiks jääda muutmata. Olen päri antud ettepanekuga. Mitte-ärilisel eesmärgil tasuta andmete jagamine Punkt käsitleb rohkem tavainimeste allikate kasutamist. Minule väga meeldib saata sõpradele erinevaid tsitaate raamatutest. Mis saaks aga siis kui ma seda autoriõiguste tõttu teha ei tohiks? Siin tulebki mängu ärikasutaja ja tavakasutaja aspekt. Tavakasutaja peaks reformi kohaselt saama kõiki allikaid jagada, kui tegu ei ole tulusaamise...

Internet võitleb tänapäevaste eelarvamustega. Me ei näe füüsiliselt isikut, kellega me teksti või hääle vahendusel suhtleme. See annab väga hea võimaluse saada tuttavaks inimestega, kellega me reaalses elus mingit kontakti ei otsikski. Minu kogemus selles vallas jääb umbes 10 aasta tagusesse aega. Nimelt tol ajal koolis käies oli minul peale kooli lemmiktegevuseks Minecrafti mängimine. Sõbraga olime koos mänginud ühes serveris koos teistega ja sõbrunenud ühe poisiga. Mingi aja möödudes olime me nagu 3 musketäri. Pärast kooli leidsime me ikka ennast sealt samast serverist, kus tavaliselt, ja üldjuhul olime me häälvestluses Skype’i vahendusel - tekstipõhiselt oleks väga raske ilmselt asjade koordineerimine. Me ehitasime kindluseid ja tegime rüüsteretki teiste omadele. See oli väga põnev ja mingil ajal saime me ka selle poisiga Facebookis „sõbraks“. Pärast kogu selle mängimismaania vaibumist jäin ma temaga veel veidikene edasi suhtlema. Me rääkisime tegelikult päris palju - kuidas koolis...

Ameerika vilepuhuja Edward Snowden on saanud valmis oma autobiograafilise teose „Igavesed andmed“, mis räägib põnevas arvuti-alases võtmes tema elust hetkeni, mil ta sai endale ajutise asüüli Venemaal. Eelnevalt on temast veel ilmunud mängufilm „ Snowden “ ja dokumentaalfilm „ Citizenfour “: filmid, mida ma juba enne raamatu lugemist näinud olin ning mis ainult suurendasid minu huvi antud teose vastu. Raamat koosneb kolmest osast, millest esimene põhineb tema noorusajal ja esimestest kogemustest arvutitega. Seal ta kirjeldab seiku enda isaga, kes töötas rannavalve lennundusosakonna tehnilise väljaõppe keskuses ja kuidas ta väikese Snowdeni tehnoloogiamaailmaga tuttavaks tegi. Muidugi ei jäta ta puutumata ka 11. septembri kaksiktornide tragöödiat ja sellest tulenevat tema suurendatud huvi militaarkarjäärile, mis tema pereliini juba selgelt oli sisse kirjutatud. Peatükk ajajoone mõttes lõppeb siis, kui Snowden on kahekümne kahe aastane ja läbinud edukalt julgeolekukontrolli. Esimene peat...

Sellel korral on vaatluse all hoopis midagi teistsugust. Eesti infoühiskonna arengukava 2020. See dokument koostati 2012. aastal ja visioneerib 2020. aastal olevat infoühiskonda.[ 1 ]  Eks eesmärkide seadmine, eriti nii kiiresti areneva valdkonna mõjul, olegi raskendatud, kuid ilmselt arengukava loojad sisimas ka teadsid, et kõik eesmärgid ei kulge plaanipäraselt. Tänaseks on juba aastanumber jooksnud 2020 peale ja oleks aeg vaadata, mis läks täppi ja mis ehk paistab nüüd silma just enda eemaloleva staatuse poolest. Pean mainima, et antud ülesanne osutus veidikene keerulisemaks ja mahukamaks kui arvasin. Infot on palju, kuid leidsin, et kõige mõistuspärasem oleks asi võimalikult lihtsana hoida. Samuti pidin tõdema, et eesmärgid on veidi laialivalguvamad ja kohati erinevalt mõistetavad. Mõnedel juhtudel oleks nagu eesmärk ainult pooleldi täidetud, kuid millal jookseb see piir, et millest alates enam eesmärki ei saa lugeda täidetuks. Kõige vähem realiseerunud visioonipunkt tundus mul...

E-ITSPEA 3. nädala teema komponentidest oli kõige lähedasem Wikide osa. Nimelt kui gümnaasiumis oli vaja teha mingisugune presentatsioon või kirjatükk, siis sageli oli põhiallikaks Wikipedia. Õpetajatele see tegelikult ei meeldinud, kas siis sellepärast, et nad ei usaldanud ekraanil kuvatut või siis nad tahtsid, et me ei saaks seda infot nii kergekäeliselt ja uuriksime antud teemast natukenegi rohkem. Gümnaasiumi teemad on vägagi üldised ja Wikipedia annabki võimalikult lihtsa kokkuvõtte otsitavast teemast. Seetõttu ei saanud ma tol ajal sellest pahameelest aru, kuid siiski olin nii heakskiitu tahtev, et otsisin ka raamatutest infot. Nüüd, kus meil toimub ülikoolis E-ITSPEA kursus, siis selle esimese nädala teema alguses on märkus, mis seletas väga hästi ja selgelt, miks me võiksime kasutada teatmeteoseid. „Kirjalikes töödes ei ole üldjuhul heaks tavaks Wikipediale viidata (küsimus ei ole materjali kvaliteedis vaid põhimõttes - Wikipedia on olemuselt suur referaat ehk sekundaarne allik...

Stenografistide töö Riigikogus. Riigikogus on vaja istungitel räägitu paberile kirja panna: selleks olid riigikogus enne tööl stenografistid , kuid nüüd hiljuti hakkas riigikogu sõnavõtte ümber trükkima robot Hans. Ja ennäe, Hansu looja on ju siitsamast, Tallinna tehnikaülikoolist. Üle 15 aasta kõnetuvastusega tegelenud TTÜ keeletehnoloogia labori juhataja ja Hansu looja Tanel Alumäe sõnul eksib Hans saja sõna kirja panekul kuuega. Kirjavahemärke lisab robot algelise tehisintellekti abil ehk see veel teeb palju vigu ja selle tööga peavad aitama veel endised kiirkirjutajad, kuid nüüd siis pigem keeletoimetajatena. Eelnevalt pidid kirjutajad tegema trükimasinatega ja kopeerpaberiga kibedat tööd. Võib öelda, et määrdunud näpud ja sageli ka näonahal olevad mustad triibud oli stenografisti tunnusmärk. Mingil ajal küll trükimasinad ja kopeerpaberiga koopiate tegemine asendus arvutiga, kuid tööd tuli samamoodi teha. Mina ei ole trükimasinaga ise kirjutanud, kuid arvan, et tulemus võib olla k...

Võib väita, et Eesti on tuntud oma idufirmade poolest. Esimeste seas tuleb ilmselt kohe meelde Skype või Transferwise . Eks meedias olegi rohkem juttu õnnestunud ettevõtmistest, kuid on ka neid, kellel nii hästi läinud ei ole. Eestis küll suure suuga ebaõnnestunud idufirmadest ei räägita, kuid mujal maailmas leidub palju näiteid erinevates faasides olnud väikeettevõtetest, kes põrusid. Vine – 6-sekundiliste videote sotsiaalmeedia platvorm Vine oli noorte seas küllaltki tuntud sotsiaalmeedia platvorm, mis asutati 2012. aastal kolme innuka noormehe poolt. Samal aastal, enne mobiiliäpi välja tulekut, ostis Twitter selle 30 miljoni dollariga ära. Äpp avaldati algselt 2013. aasta jaanuaris iOS App Store’is ja juba sama aasta aprilliks oli sellest saanud enim alla laaditud aplikatsioon App Store’is. Kõik tundus hea, aga miks ikkagi ei suutnud Vine turul positsiooni hoida ja mis läks valesti? Vine ei suutnud kuidagi raha teenida. Kasutajaskond aina kasvas, aga Vine’il ei olnud paikapidavat ...

Kes ma olen? Olen Tallinna Tehnikaülikooli üliõpilane, kes õpib IT süsteemide arendust. Vanust jagatud täpselt nii palju kui on tsükli viimane print. Miks ma seda teen? Ülikoolis võtan ma ainet nimega IT eetilised, sotsiaalsed ja professionaalsed aspektid (ITSPEA), kus päevaõppes oleks saanud mõne lisapunkti lihtsalt blogimise eest. Olingi juba parasjagu blogimiseks hoogu kogunud ja siis läks kogu kursus e-õppele. E-õppe vormil on juba sisuliselt sisse kirjutatud blogi pidamine, seega võiks öelda, et kaks kärbest ühe hoobiga. Tahaksin iga nädal teha vähemalt ühe postituse, eelkõige ainepõhised teemad enne, kuid kui aega hakkab ülearu olema, siis võiks ju tegelikult dokumenteerida terve ülikooli perioodi (sügis 2020-kevad 2024). Eks ole näha mis sellest välja kukub.